Aivar Leito

Aivar Leito sündis 24. augustil 1954. aaastal. Juba nelja-viieaastaselt uudistas ta sookurgi, esimese ja teise klassi õpilasena hakkas linnupesi otsima. Jahimeestel oli toona kohustus röövlindude, niinimetatud kahjurite hävitamiseks. Arvesse läks ka varese munade kogumine. Aivargi teenis poisina sedasi taskuraha. Täiskasvanuks saades polnud Leitol tarvis pikalt mõelda, millises valdkonnas kõrgharidust ja eriala omandada.

Ta lõpetas 1972. a. Haapsalu I Keskkooli, asudes seejärel tööle Zooloogia ja Botaanika lnstituudi zooloogia sektoris laborandina, ilmutades süvenemist, hoolsust ja head linnutundmist. Õppis 1975 - 1981 Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonnas bioloogiat, võttes suveti osa ZBI välitöödest.

Diplomeeritud bioloogina sai ta ametisse Eesti Metsainstituuti, kus töötas vaneminseneri (1981-84), teaduri (kuni 1989) ja vanemteadurina (kuni 1996), uurides eeskätt kaitsealuste suurlindude arvukust ja ökoloogiat. Tema erilist tähelepanu pälvis valgepõsk-lagle, kelle randeökoloogia teemal kaitses 1989.a. bioloogiakandidaadi teaduskraadi.

Alates 1996. a. töötas Aivar Leito Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis, maastikukorralduse ja loodushoiu osakonnas lindude pesitsus- ja rändeökoloogia töörühma vanemteadurina, uurides sookure, kormorani ning hanede-laglede arvukust, ökoloogiat ja rändeid, väikeste meresaarte linnukooslusi, lindude ja nende elualade kaitseolusid Eestis ja välismaal. Alates 2015. aastast töötas ta Eesti Maaülikoolis juhtivteadurina rakendusornitoloogia erialal.

Aivar on avaldanud üle 200 teadusliku ja populaarteadusliku kirjutise. Kaksikmonograafia „Sookurg“ (nii inglise kui ka eesti keeles) sai 2007. aastal Eesti Teaduse Populariseerimise auhinna III preemia. Aivar on korduvalt pälvinud oma asutuse parima teadustöötaja nimetuse. Ta on ka viljakas looduse ja looduskaitse propageerija ning saanud selle eest rea tunnustuskirju. Ta on juhendanud mitut magistranti ja doktoranti. Aivar on korraldanud paljude kaitsealade linnustiku uurimist, samuti on ta osalenud mitmete kaitsealade loomisel. Ta oli üks võtmeisikutest linnustiku riikliku seire väljatöötamisel.

Aivar Leito oli populaarteadusliku loodusfilmi „Valgepõsk-lagle“ (Tallinnfilm ja Yleisradio TV2, 1993) käsikirja autor ja stsenarist ning populaarteadusliku filmi "The Sky Travellers" (ECOMEDIA 2006) konsultant. Kure Ahja-4 rännakud Etioopias jõudsid Osooni saatesse Eesti Televisioonis. 2018. aastal osales Aivar Leito teadusliku konsultandina Prantsuse dokumentalistide filmis „Free like a crane“.

Ta oli kutsutud-valitud mitmete kodumaiste ja rahvusvaheliste komisjonide ja töörühmade liikmeks - nimetagem siinkohal Eesti lindude staatuse ja arvukuse hindamise komisjoni, rahvusvahelist hanede uurimise komiteed, Euroopa sookurgede töörühma, Ramsari konventsiooni Eesti komiteed jt. Aivar oli Eesti Looduseuurijate Seltsi liige alates 1971. aastast, 1994-2004 ELUSi asepresident. Ta kuulus pikalt (1994-2013) Hirundo toimetuskolleegiumi, oli alates ornitoloogiaühingu taastamisest 1991.a. kuni 2003.aastani algul EOÜ juhatuse, hiljem nõukogu liige (2000-2003 aseesimees). Aivar oli alati nõus toetama nõu ja jõuga kõiki EOÜ ettevõtmisi, kui temalt abi paluti. Aivari teadusettekanded kõlasid arvukatel EOÜ suvepäevadel, üldkoosolekutel ja ettekandeõhtutel.

2014.a. pälvis Aivar Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia koos looduskaitse kuldmärgiga väga suure panuse eest lindude uurimisse ja nende kaitsmisesse nii Eestis kui piiri taga. Just Aivari eestvõttel võeti Eestis kasutusele lindude raadio- ja satelliitjälgimine, mis annab linnuteadlastele hindamatuid teadmisi ning kõigile võimaluse vaadata, kus viibivad ning kuidas liigivad talvepuhkusele lennanud kured või kotkad. Rahva seas oli Aivar tuntud kui hane – ja kureonu.  Tema nime kannab  sookurg Aivar, kelle teekonda saab vaadata rändekaardil.

Aivar Leito valiti EOÜ auliikmeks 2015. aastal.

Aivar Leito suri sookurgede sügisrände ajal, 21.septembril 2018.