August Mank

August Mank sündis 13.detsembril 1914.aastal Hiiumaal Kärdlas kalevivabriku töölise peres. Tema isa langes Vene-Austria sõjatandril, sai aga enne oma poega süles hoida. Ema abiellus uuesti, kasuisa oli kalevivabriku kangameister. Hiljem kolis pere isa töö tõttu alul Narva, siis Pärnusse. Pärnus lõpetas August 1934.a gümnaasiumi. Ta oli juba koolipõlves alustanud loodusevaatlusi, süvenedes lindude uurimisse. 1934.a suvel avastas ta (üle 60 aastase vaheaja järel) jälle tiigi-roolinnu pesitsemise Eestis – Pärnu lahe äärses roostikus. See leid viis ta tihedamasse kontakti Erik Sitsiga (hiljem Kumari), kes oli samasuguse leiu teinud Matsalu lahel vaid mõni päev hiljem kui August.

Kolm aastat õppis August Mank Riias Läti Ülikoolis loodusteadusi, ent katkestas õpingud majanduslikel põhjustel. Juba õpingute ajal oli ta pannud aluse oma ooloogilisele kogule, mida järjest täiendas üle 30 aasta ja mis nüüd asub Eesti Loodusmuuseumi kollektsioonis.

1936.a valiti August Mang Tartu Ülikooli juures asuva Loodusuurijate Seltsi liikmeks. 1937.a asus August koos emaga Tallinnasse, kus töötas riidevabrikus Pärnu maanteel, jätkates looduse- ja eeskätt linnuvaatlusi ning kontakteerudes teiste looduseuurijatega, näiteks Gustav Vilbaste ja Albert Üksipiga, samuti oli ta seotud mitmete linnuhuvilistega (J. Sakkius, N. Juhtund jt). Korduvalt ekskurseeris ta koos Eerik Kumariga, kes 1941.a määrati vastloodud Tallinna Loodusteadusliku Muuseumi juhatajaks.

Teisel sõjakuul mobiliseeriti August Punaarmeesse ja viidi meritsi Leningradi, sealt aga rongiga Tšeljabinski oblastisse Zlatousti, kus töötas pool talve alumiiniumitehase ehitusel. Pärast kopsupõletiku läbipõdemist võeti temagi 7. Eesti diviisi, kus arvati sanitaarroodu koosseisu. Velikije Luki lahingu lõpupoole sai ta oma ülesandeid täites raskesti haavata, mistõttu pärast käevigastuse ravi ei suunatud tagasi sõjaväkke, vaid saadeti kosuma-töötama Molotovi (Permi) oblastisse. Ta töötas farmi öövahina, tutvus eesti neiu Helene Volensiga, kelle vanemad olid asunud Hiiumaalt Venemaale 1905.aastal. Järgnes abielu ja juulis 1944 sündis neil tütar Heli. Nii sanitaarroodus kui ka Permi rajoonis tegi August Mank töö kõrvalt linnuvaatlusi, eriti põhjalikult soo- ja aed-roolinnu kohta, üha täiendas oma ooloogilist kogu.

Ligi kolmekümmet aastat täitsid August Mangu elu Tallinna Loodusteadusliku Muuseumi kollektsioonide säilitamine ja täiendamine, ekspositsioonide uuendamine ja kaasajastamine, ruumide juurdesaamine, võimalusi maksimaalselt kasutades looduseuurimine, eeskätt linnuvaatlused, teiste muuseumide loodusteadulik juhendamine, looduse tutvustamine mitmesuguste kirjutiste ja näituste kaudu ning loengute pidamine. Ta oli hoolas ja hooliv perekonnapea; peres kasvas üles kaks tütart.

Linnu- ja loodusevaatlusi, neid ka ekskursioonidel-ekspeditsioonidel ühes kaastöötajatega on August Mank teinud väga paljudes Eesti paikkondades. Meelispaikadeks olid Rae raba, Lehmja tammik, Veskimets, Mõigu, Aegviidu ja Kurna ümbrus, Kassari saar, Käina laht ja mõned teised Hiiumaa paigased; mitmeid kordi külastas ta Kakerdaja ja Endla raba, viibis Vooremaal, Läänemaal, s.h Noarootsis ja Virtsu rannikualadel jm. Koos Joann Kallasega tõestas ta naaskelnoka pesitsemise Kassaril. Mitmel sügisel vaatles-loendas ta lindude läbirännet (Lohusalus, Puhtus). 1970ndatel tegi ta neljal suvel kaasa retki Soome lahe saarte haudelinnustiku uurimiseks. Veel 1982.a osales ta Sakala tee looduse kirjelduse koostamisel. Üheks meelisliigiks oli must-toonekurg, kelle levikut ja arvukust Eestis 1950ndatel ja 1960ndatel selgitas ta üsna põhjalikult.

Trükis on August Mangult ilmunud kokku 25 teadustööd-artiklit. Säilinud loengutekstide hulk küünib 46ni, niisama palju on ka ajakirjanduses ilmunud kirjutisi.

August Mank oli üks Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmeid. 1974.a valiti ta Teaduste Akadeemia juures asuva Loodusuurijate Seltsi auliikmeks; 1991. aastal valiti ta taasiseseisvunud Eesti Ornitoloogiaühingu auliikmeks. August Mank suri 10. novembril 1996.