Eduard von Toll

Eduard von Toll sündis Saaremaal 7. detsembril 1904. aastal. Linnuhuvi tekkis tal poisipõlves, Pidula mõisa pargis lindude tegemisi jälgides. Kui pärast I Maailmasõja puhkemist vene sõjavägi nende koduruumid üle võttis, kolis pere Kuressaarde. Seal said Eduardi põhilisteks vaatluspaikadeks Loode mets ja Linnulaht, kuhu ta läks iga päev pärast koolitunde, rääkimata pühapäevadest. 

Pärast kooli lõpetamist siirdus ta mandrile paariks aastaks põllumajandust õppima. Kaitseväes teenis von Toll 1925-1927 Narva I jalaväerügemendis, kus pikka kasvu meest Saaremaa päritolu ja nime tõttu Suureks Tõlluks hüüti. 1939. aastal lahkus Eduard von Toll koos teiste balti-sakslastega Eestist. II Maailmasõja puhkemisel ta mobiliseeriti ja võitles idarindel kuni 1945. aastani, mil haavatuna vangi langes.  Sõjavangist vabanes Eduard von Toll 1950. aastal. 

Kuna erialast tööd ei olnud lihtne leida, töötas ta pärast sõda riigi metsatöölisena. 1959. aastal kolis pere Ostfrieslandi, kus von Tolli abikaasa Rita asus õpetajaametisse tütarlaste põllumajanduslikus kutsekoolis. Eduard  tutvus seal  maakonnavalitsuse esimehega, kes palus teda appi maakonna looduskaitsetöö korraldamisel. Selles ametis töötas ta 23 aastat, sellest pool aega vabatahtlikuna pärast pensionile minekut. Von Toll töötas ka mõnda aega Helgolandi Instituudis.

1987. aastal avaldas Eduard von Toll oma kulu ja kirjadega printeritrükis raamatu "Beiträge zu einer Avifauna Estlands unter besonderer Berücksichtigung der Insel Oesel"  (“Ülevaade Eesti, eriti Saaremaa linnustikust”). Eessõnas ütleb autor, et ta püüab täita lünka, mis on tekkinud saksakeelses ornitoloogilises kirjanduses pärast Johannes Lepiksaare ja Mait Zastrovi 1963. aastal ilmunud kokkuvõtet "Die Vögel Estlands".  Eesti Ornitoloogiaühing  valis Eduard von Tolli auliikmeks 1991. aastal.

Eduard von Toll on Eestit, oma siinseid sugulasi ja sünnipaika Saaremaal korduvalt külastanud. Elades kaugel, on ta Eestiga hinges ja vaimus seotuks jäänud. Selle kinnituseks mõned tema kirjaread: " …Siiralt loodame, et eesti rahvas saaks omal maal jälle oma tahtmise järele elada. Arvame, et pikapeale jõuate ikkagi igatsetud sihile! … Vabadus on nii kallis and, et tasub ära tema eest võidelda ja mitte kannatust kaotada."